Üks ramadanilugu

Olen sel ramadanil oodanud, et kogeksin midagi, millest siin jutustada. Täna siis lõpuks...

Mu töökaaslane Daniela käib parasjagu ühes koolis õpetajaametit praktitseerimas. Juba paar päeva tagasi küsis ta mult, kas II klassi lapsed peavad ka juba paastuma. Otsisin talle kirjandusest välja, et paast muutub kohustuslikuks alles suguküpsusega. Täna jutustas Daniela mulle sellise loo:

Selles praktikaklassis käib tüdruk, kes paastub (ei tea, kas vabatahtlikult või vanemate sunnil) nagu täiskasvanu. Lõunavaheajal ei lähe ta seetõttu välja teistega mängima, istub klassis, et janu liiga suureks ei läheks.
Samas klassis käib üks teistest aasta noorem poiss, kes oma terasuse tõttu esimesest klassist teise tõsteti. Poisi isa on muide ülikoolis Daniela araabia keele õpetaja. See poiss ütles siis täna vahetunnis eelmainitud tüdrukule: "Usu mind, Allah ei nõua, et sa paastuksid. Kui sinu ema seda nõuab, siis las ta räägib minu isaga. Mu isa siis selgitab talle!"
Seejärel istus poiss tüdruku kõrvale, nihutas oma võileivakarbi tolle ette ja lausus: "Jaga minuga minu lõunat! Allah tahab seda!"

Väike suur imaan!!!

Assalamu alaikum wa rahmatullah wa barakatuhu wa Eid mubarak wa taqabbal Allah minna wa minkum, inshallah!

Kallid ôed vennad, möödas on püha kuu - hinges on kuidagi tühjus... aga alhamdullah!

Meil on vôimalus sel kuul paastuda vabatahtlikult 6 päeva ning selle väärtus on, nagu oleksid paastunud terve oma elu! ärge laske vôimalust käest!

Enne 6 päevast lisapaastumist peab olema paastutud ramadani kuul paastumata jäänud päevad!

Ummah kohusetundest

Me olime eile iftarile kutsutud ja siis ma nägin moslemit, kes ei palveta. Ei tea, kas teda ülse moslemiks nimetada tohib. On koolkondi, mis on arvamusel, et see, kes ei palveta, ei ole moslem. Allahu alim.
Ühesõnaga, nägin ma “moslemit”, kes ei palveta. Olin temast juba kuulnud, aga oma silmaga nägemine hämmastas ja kohutas siiski. Kusjuures ta ei näinud seda isegi mitte häbenevat. Sel ajal, kui teised mehed maghribile kogunesid, tuli tema naiste juurde ja mängis oma pojaga. Mul oli rohkem häbi, kui temal.
Teised mehed, tema sõbrad, palvetasid. Minu mehe küsimuse peale, kuhu siis nende sõber jääb, vastati kergelt, et ah, ei teda pole vaja oodata, see lihtsalt on nii. Ja ärge arvake, et see vastus tuli sellest, et nad on juba üritanud teda veenda, aga tulemuseta. Kogudus, kus see mitte-palvetaja reedesel ühispalvel käib (see on ainus palve, mida ta sooritab), pidavat sellist käitumist koguni julgustama, a’la “Ah, sellest piisab, kui reedesel palvusel käid!”

Mis on lahti meie ummahga? Ise tean, et pean palvetama. Ise tean, milline on palve tasu ja milline on selle tegemata jätmise karistus. Ise palvetan. Aga oma vennal-õel lasen eksiteele minna!

Juhindugem selle koha pealt värssidest: 3:104, 3:110, 3:114, 7:199, 9:71 ja 9:112!

(Kuidagi kurvaks on muutunud see selle aasta ramadan.)

Viies ramadani päev

Sooviksin jagada ühte islami ime teiega.
Nimelt olen ise juba üle kolme aasta haige. Ei möödunud ühtegi päeva, kui ei saanud ilma rohtudeta kodust lahkuda. Kuus kulutasin tavaliselt 1000.- või rohkemgi ravimite peale. Kuid Allah andis mulle suurima kingituse. Ramadani algusega lõpetasin kõikide ravimite võtmise, kuna ei saa ju ramadani aeg end ravida. Täna on viies päev ilma rohtudeta ja ma tunnen end täiesti tervena. Pole juba aastaid seda tunnet olnud. See on imeline tunne. Eile, kui taipasin, et Allah on mulle kingituse teinud, siis ei julgenud teda tänada veel selle eest, et ta mu terveks tegi. Tänasin kaua ja sügavalt nende nelja imelise päeva eest. Täna, olen olnud parima tervise juures, kui kunagi varem nende aastate jooksul. Eile veel kartsin uskuda, kuna pettumine oleks väga valus. Täna mõistsin, et Allahi kingitus tuleb lihtalt vastu võtta, tänada, üllistada teda ja siis on jõudu üle saada kõigest. See on imeline ja sõnul seletamatu. Ma armastan ramadani, islamit ja üle kõige Allahit. Tõesti, need viis päeva on olnud nii imelised, et isegi, kui homme peaksin olema väga raskes seisundis, siis olen juba saanud kõige suurema kingituse, mida üldse saada saab.
Ei ole siin rohkem sõnu vaja, loodan, et mõistate mu tundeid.

Islam annab palju rohkem, kui ma oodata eales oskasin.

Allahu Akbar
Salam

Assalamu aleikum!!!
Insaallah kulgeb teie paastukuu kenasti ja hasanate rohkelt. Inshaallah Allah votab vastu meie paastumised ja teised ulistusteod sellest puhast kuust. Motlesin, et kirjutaks siia ka uht-teist. Peate nuud andestama, kui jutt tuleb siin segane, sest panen siia kirja tapselt seda, mis hetkel mottes on, saha. Minu esimesest Ramadanikuust ma aga eriti ei viitsiks raakida, kuna nuud tagantjargi moelduna, tundub see vaga kahvatuna. Kahvatuna just selle tottu, et ega ma siis suurt islamist teadnud ja tegin oma ignorantsusest asju, mida polnud uldse lubatudki. Vot nii. Aga alhamdulillah, aastad on edasi lainud ja ise rohkem oppinud, ning jallegi alhamdulillah. Selle aasta paastukuu on mashaallah, mashaallah, mashaallaah. Alhamdulillah, et saime kokku jallegi puha paastukuuga. Olgu Allah tanatud, et meil on toitu mida saame suua iftaaril, sest paljudel seda pole. Hoidku Allah neid tugevad. Ja palju kannatlikkust meile sellel paastukuul!

Siin ma praegu istun ja motlen mida veel kirjutada ...
Ahaa, kalli ode razzia - oi-oi-oi, ja sa ei kannagi hijaabi (vahemalt sain aru nii, kuna sinu profiilis oled sa ilma). InshaAllah, et hakkad ka end katma, kuna Allah on selle kohustuseks pannud.:D

Koike head teile!

Muslima.

Ramadani algus

Salamu Aleikum!

Kui tore, et on olemas keegi, kes mõtleb nii toredaid ideid välja nagu blogi =)

See aasta alustasin oma ramadani Tuneesias. Kui eelmised aastad enamus ajasto olin Eestis, siis ütleks, et islamiriigis on ramadani pidamine palju kergem.

Esimene päev möödus mul väga kergelt. Ise imestan, sest mäletad varasemate kogemuste põhjal, et just esimesed päevad olid kõige raskemad.

Eile enne maghrebi palvet käisin veel mööda Sousse linna ringi, ootasin et hotelli restorani sööma minna. Kui veel pleeile olid tänavad rahvast täis, ummikud.. siis ramadani ajal oli kõik no nii tühi. Panen ka pildi ülesse. Suht tühi tunne tekkis, nagu käiksid ringi kusagil kummitus-linnas.

Tänaval oli näha üht politsei autot ning pärast azani ohvitserid ladusid kogu söögimoona kapotile ning alustasid söömisega.

Mashallah! Ramadani kuu on ikka imeline!

Ah, kui hea on ikkagi olla moslem!

Salam!
Meil varastati nädal tagasi jalgratas ära. Polnud küll teap mis hinnaline, aga see eest väga kiire jooksuga. :)
Ja mis see moslem siis sel puhul teeb? - Ütleb ALHAMDULILLAH!
Küll on ikka hea olla moslem!

Minu esimene paastupäev möödus seetõttu siis paraku vägagi maiselt. Nimelt olin ma peale tööd kutsutud politseisse.
Külastus oli iseenesest väga vinge. Juba sissepääsu juures kohutasid mind tulirelvi kandvad ametnikud ja vägagi ametlik sissepääsuprotokoll. Kasutusel olid sellised tõsised sõnad nagu tunnistaja (minu kohta) ja ülekuulamine (taas minu kohta) ja kahtlusalune (õnneks mitte minu kohta) ning "Vorladung" (jälle minu kohta, eesti keeli nii kohtukutse kui ka lihtsalt ametlik kutse).
Mind ülekuulav politseiametnik oli enam-vähem minuvanune neiuke, kel ei olnud isegi mitte mundrit seljas. See osa siis nagu eriti tõsine ei olnud.
Huvitav oli aga talle selgitada, et miks meil ometi koduvarakindlustust ei ole. Et moslem usaldab end ses suhtes Jumala hoolde, mitte ei tee pidevaid sissemakseid mingi õnnetuse jaoks, mida ehk ei juhtugi.

Moraal kogu loost:

1. kui teil on jalgratas, kirjutage kindlasti "kerenumber" üles (mille olemasolust jalgrataste puhul mul varem aimugi polnud);
2. tühja sest, et nüüd ratas lännu ja kindlustussummat ei saa. Ütleme ALHAMDULILLAH ja mõtiskleme, milleks see juhtum nüüd hea võib olla.
3. :)

Esimene ramadani päev minu elus

Nüüd just lõpetasin Maghrib palve ja sõin natuke. Minu jaoks on see ramadan veel selle poolest väga eriline, et õpin ka õigesti palvetama (varemalt palvetasin ainult mugavalt istudes ja lihtsalt suheldes Jumalaga). Kogu öö ei saanud korralikult magada, olin ärevil. Lõpuks sai kell kolm ja ma võisin voodist üles tõusta, et midagi süüa ja pesta ja alustada oma esimese palvega. Üldiselt on päris raske keskenduda palvusele ja samal ajal püüda raamatust järge ajada, et mis nüüd teha tuleb. Seega võttis see kõik mul ikka päris kaua aega, kuna oleks olnud väga kahju, kui oleksin lihtsalt liigutused ja laused läbi lasknud, ilma neid mõtlemata ja nede tähenduse üle mõtisklemata ning ilma sõnu tunnetamata.
Igatahes sain siis mõne aja pärast uuesti magama minna. Aga und ei tahtnud üldse tulla. vähkresin ja vähkresin. Lõpuks tuli isegi mu kallim internetti, et kuidas mul läheb ja paistis, et me mõlemad ei saa öö otsa magada. Igatahes olin siiski mingi aeg magama jäänud. Hommikul nagu ikka läksin tööle.
Kõige rohkem kartsin seda, et ei pea paari tundigi ilma veeta vastu. Olen harjunud kogu aeg vett jooma. Keegi vist ei oska kokku arvestada, kui palju ma seda endale päeva jooksul sisse kaanin. Aga tõesti, ei tulnud mul hetkekski nälja tunnet ega janu. Ainus mis hakkas vaevama oli kummaline peavalu. Kuna kannatan tihti migreeni hoogude alla, siis on peavalud minu üks suurimaid hirme. Koju jõudes läksin voodisse puhkama ja mõtisklesin endamisi, et kui Allah näeb mind praegu ja seda, et mu pea valutab siis ta ehk aitab. Peale seda jäin sügavalt magama - lõpuks :) Kallim lubas mind üles äratada natuke enne Maghrib palvet. Aga ärkasin ise pool tundi varem üles, peavalu oli nagu käega pühitud. Läksin kööki süüa tegema ja ootama aega järgmise palveni.
Kokkuvõttes võib öelda, et päev täis väga erinevaid tundeid, meeleolusid, mõtteid.

Ja mida ma tahaksin veel öelda. Kui keegi kunagi peaks ka teile ütlema, et olete segased, et nii end piinate ja mis selle kõige mõte on, siis kõige rumalam oleks ilmselt ennast sellest häirida lasta. Kuigi jah, minul hetkeks tõmbas tuju natuke alla. Kuid kui asja üle pisut järele mõelda, siis igaüks teeb ikka seda mis on tema südame kutsumus.

Ilusat ramadani kõigile


Migro

Minu esimesed

Salamu alaykum!

Mäletan oma esimesest ramadanist väga vähe. Ei tea, miks. Kahtlustan, et ju mu imaan ei olnud tookord veel nii kaugel, et ma selle kuu tähendusest üldse õieti oleksin aru saanud.

Seda, kuidas esimest korda paastusin, mäletan küll. Kahtlesin enne tõsiselt, kas üldse saan päev otsa söömata-joomata olla. (Mul oli varem nimelt alati tõeliselt paha olla, kui ma ei olnud hommikust söönud. Kui pidin näiteks kunagi vereproovi andma minema ja ei tohtinud enne seda süüa, siis oli bussisõit polikliinikusse minu jaoks tõeline katsumus.) Paastumine üllatas mind aga väga. Ei mingit iiveldustunnet, lihtsalt imeline kergus ja õhtu poole kerge janu (oli suvi). See oli mulle tõendiks, et paast on ikkagi midagi hoopis muud kui tavaline nälgimine.

Ja siis see esimene kuivatatud dattel peale päikese loojangut! Nii väike killuke, aga milline energia sellest tuleb. Lausa tunned, kuidas see kogu su kehast läbi voogab! Muidu mulle kuivatatud puuviljad ei meeldi, igasugu kuivatatud õunad ja rosinad ajavad mulle judinad peale. Kõige hullemad on veel kuivatatud ploomid, uh! Aga kuivatatud datlid on erandiks, need mulle meeldivad!

Oma teist ramadani mäletan aga hästi. See oli eriline. Elasime toona mosheest 10 minuti kaugusel ja nii oli võimalik, et iga mu päev algas ja lõppes moshees. Sealt läksin otse peale fajri tööle ja mu päeva lõpetas taraweeh-palve. Kui nüüd järele mõtlen, siis see oli minu seni kõige ilusam ramadan.

Ramadan mubarak, armsad õed ja vennad!

Asma

Assalamu alaikum wa rahmatullah wa barakatuhu,

oli aasta 2001... paljudele meenub selle aastanumbriga kohe 11.09 ja Twintowers... mulle aga üks äärmiselt irooniline seik just selle moslemitele edasise tagakihutamise alguseks saanud eelnevast ôhtust.

Olin veel siis vârske moslem, elevust täis... Töötasin sel ajal hotellis administraatorina ning just 10nda septembri ôhtul vestlesin ühe ameeriklannast külalisega islamist ja selle ilust. Veidi skeptiline külaline muutus minu optimismist ja ôhinast ka ise, ning esitas aga üha rohkem ja rohkem küsimusi... Mul polnud sel ôhtu aimugi, et homme on tema arvamus islamist ja moslemitest hoopis midagi muud, vôib-olla...

Niisiis, minu esimene ramadan .. Tegelikult ei mâletagi ma sellest niipalju, kahjuks. Meeles on see, et tuhnisin internetis, mida ramadani ajal süüakse, millised on kombed ja kuidas vaaritada.

Nagu arvata vôib, oli mu esimene ramadanisupp kôike muud kui sarnane sellega, mis tegelikult peaks! Seega tôi mus abikaasa araablaste lihakarnist shorba' t ja mina ôppisin samal ajal kokakunste.

Kohutav peavalu oli esimesel pâeval... ja hotelli retseptsioonis pidin klientidega veidi kaugemalt suhtlema, et mu halb hingeôhk nendeni ei jôuaks. Üllas oli see moment, kui päike loojus ja tundsin, et olen millegi vâga suurega hakkama saanud, subhanallah!

Iialgi pole mulle toidupala maitsenud nii hea, kui on seda peale paastupäeva - piisab vaid paarist datlist ja hapupiimast, et nälg saaks kustutatud... ja nagu ei tahakski enamat!

Ja nii ongi, et ainult aasta erilisel kuul - ramadanikuul - maitseb toit kôige paremini ning mida lähemale jôuab päev, seda kiiremini hakkab süda tuksuma....

Ramadan mubarak kôigile,

Khadeja