Subjektiivsest tõest

Eile vaatas üks suitsetav hoolitsemata välimusega närtsinud naine mind raudteejaamas pika pilguga ja ütles vaikselt: "Oh jee, mul on sinust kahju!"
Nagu ikka sellistel juhtudel käitusin valesti ja ei reageerinud üldse.
Sisimas olin shokeeritud: temal on minust kahju!?!!
Vastupidi: minul on temast kahju! Ta välimus reetis, mis elu ta elab.

Aga pole mõtet hakata siin meile mõlemale osaks saanud maiseid hüvesid võrdlema, mis on juba esimesel pilgul ilmselged. Kõik need hüved kaalus tema silmis üle mu hijabi-vangistatus. Ja minu silmis olen ma vaba ja tema on vang. Aga seda talle selgeks teha...

Mina tean tõde.

Tõde on aga indiviidi seisukohast subjektiivne. Tema minu tõde ei tunne.

Kahju, et ma õigel ajal õigeid asju ei öelnud: Et ei ole mingit põhjust mind haletseda. Et ma katan end vabatahtlikult. Et Allah armastab seda, et ma end katan. Ja et ma katan end armastusest Tema vastu.

Järgmine kord olen paremini ettevalmistatud, inshAllah!

Nii hoitakse meil siin firmasaladusi

Ühel nädalavahetusel sai meil leib otsa. Esmaspäeva hommikul oli mul siis probleem, mida tööle kaasa võtta. Proovisin taas ühes pagaripoes õnne. (Üks teine kett juba tunnistas, et kasutavad searasva.)

Mina: "Öelge palun, millist rasvainet Te oma toodetes kasutate?"

Nooruke müüja: "???"

Mina: "Kas te kasutate oma toodetes searasva?"

Nooruke müüja: "Ma ei tea." (Kutsub vanema müüja.)

Vanem müüja ebakindlalt: "Me ei kasuta searasva."

Mina: "Millist rasvainet Te kasutate?"

Müüja: "Me ei kasuta rasva."

Mina: "Siis taimeõli?"

Müüja: "Ei. Me kasutame ainult jahu, mune, piima, soola-suhkrut, pärmi."

Mina: "Ma küpsetan ju ise ka. Mingit rasvainet on ikka vaja." Ja üritan müüjat aidata: "Taimeõli? Võid?"

Müüja laia naeratusega: "Kuulge, ma ei saa ju Teile meie retsepti avaldata. See on firmasaladus!"

Kindlast ja loomulikust usust

Mul on siin üks meeskolleeg, kes mulle ikka aeg-ajalt islami kohta küsimusi esitab. Sageli selliseid, et mulle jääb mulje, ta tahab mind provotseerida. Et ta on üldiselt aga väga sõbralik ja lõbus sell, siis ei ole ma seda talle pahaks pannud. See kuidagi kuulub tema olemuse juurde.

Täna tuli ta ühtäkki minu laua juurde ja sõnas: "Kui ma sulle aeg-ajalt islami kohta küsimusi esitan, siis palun ära mõtle, et ma kuidagi sinu religioosseid tundeid riivata tahan. Mul lihtsalt ei ole kelleltki teiselt küsida."

Kinnitasin talle siis, et mul pole tulnud mõttesegi, et ta mu tundeid riivata tahaks, vastupidi, ma rõõmustan, kui keegi küsib ja islami vastu huvi tunneb.  Kogu see tänapäeva islamifoobia tuleneb ju suuresti teadmatusest, ning oleks ju kole, kui inimesed, kellega mina - moslem - kokku puutun, sellest kokkupuutest hoolimata teadmatuses elaksid.

Pärast koduteel hakkasin nuputama, kuidas ta ometi sellele mõttele tuli, et ta kuidagi mu religioosseid tundeid võiks riivata ja miks ma nii kindel olen, et ta kogu oma küsimisega mu tunnete riivamisest sadade miilide kaugusele jääb?

Teise küsimuse vastus on ka esimese vastus: selline väheusklik, pool-ateistlik inimene nagu mu kolleeg (ja kindlasti paljud teised meie kaasaegsed) kujutab endale vist ette, et lihtsad küsimused võivad mu usku kõigutada ja mind ebameeldivasse olukorda viia. Minu jaoks on see aga välistatud, sest mu usk on kindel ja selge.

Islam on loogiline ja loomulik.

Selles ei ole mingit ebakindlust.

Sellest rääkides ei ole midagi häbeneda.

Selle kohta pärides ei saa mind haavata.

Küsimus

Üks töökaaslane alustas minuga vestlust paastust. Ja nagu ikka ja jälle kuulsin siis peatselt seda tüüpilist lauset: "Mis? Te ei tohi paastudes isegi mitte vett juua?!!!"

Mul on sellisest reaktsioonist juba tõeliselt kõrini. Inimesed teavad Ramadani kohta nii palju, et me päikese tõusust kuni loojanguni ei söö, see mitte-joomise asi tuleb siis ikka alles vestluse käigus välja. Kuna toidust loobumise head küljed on lääne ühiskonnale endalegi selged, siis selle kohta tobedaid kommentaare ei tule. Vee joomist aga muudkui propageeritakse (isegi propageeritakse liialt) ja seega peame ikka ja jälle neid kommentaare kuulama.

Eelmainitud vestlus jätkus siis sellega, et mu kolleeg avaldas arvamust, et üle 12 tunni kestev joomisest loobumine küll tervislik ei saa olla. Mina ohkasin resigneerunult, et see on usu küsimus. Ma nimelt ei usu, et Allah meile midagi kohustuseks paneks, mis meie tervist kahjustaks. (Seda tõestavad näiteks kõik need erandid, kes ei pea paastuma: haiged, lapseootel naised...) Aga selline argument mitte-moslemile ju ei mõju. Ja mingeid teaduslikke fakte ma nimetada ei osanud.

Hiljem siis mõtlesin selle üle järele ja googeldasin inimese vedelikuvajadust. 2-3 liitrit päevas on uuemate uuringute järgi vale ja ülepaisutatud info. Piisab 1,5 liitrist. No ja kui õigesti toituda, siis ei ole ju probleemi isha ja fajri vahel nii palju vedelikku tarbida. Kui järgmisel korral sama teema jutuks tuleb, siis oskan ehk paremini vastata.

Oskab teist keegi mingeid paremaid argumente pakkuda?

Foto © Engelbogen / PIXELIO.DE

Üks meil

Sain just allpoolseisva meili. Edastan selle teile, nagu õde Kathryn palus.

Assalamu Alaikum,

I am sending an email to you kindly send this to your friends all over the world, this is the best email ever, I received in my life.

Please open the following link

http://www.quranflash.com/en/quranflash.html

Ramadan Kareem

Find out about women in Islam at www.IslamsWomen.com

Üks ramadanilugu

Olen sel ramadanil oodanud, et kogeksin midagi, millest siin jutustada. Täna siis lõpuks...

Mu töökaaslane Daniela käib parasjagu ühes koolis õpetajaametit praktitseerimas. Juba paar päeva tagasi küsis ta mult, kas II klassi lapsed peavad ka juba paastuma. Otsisin talle kirjandusest välja, et paast muutub kohustuslikuks alles suguküpsusega. Täna jutustas Daniela mulle sellise loo:

Selles praktikaklassis käib tüdruk, kes paastub (ei tea, kas vabatahtlikult või vanemate sunnil) nagu täiskasvanu. Lõunavaheajal ei lähe ta seetõttu välja teistega mängima, istub klassis, et janu liiga suureks ei läheks.
Samas klassis käib üks teistest aasta noorem poiss, kes oma terasuse tõttu esimesest klassist teise tõsteti. Poisi isa on muide ülikoolis Daniela araabia keele õpetaja. See poiss ütles siis täna vahetunnis eelmainitud tüdrukule: "Usu mind, Allah ei nõua, et sa paastuksid. Kui sinu ema seda nõuab, siis las ta räägib minu isaga. Mu isa siis selgitab talle!"
Seejärel istus poiss tüdruku kõrvale, nihutas oma võileivakarbi tolle ette ja lausus: "Jaga minuga minu lõunat! Allah tahab seda!"

Väike suur imaan!!!

Blogi naistele

Salamz õed!
Vaadates ringi internets, otsides islami rõivaid.. uurinud moodi, hijabi stiile jne.. Mõtlesin ühtäkki, aga miks ei ole meil sellist keskkonda, kuhu üles ripudada meile meeldivate rõivaste pilte, jutustada kodutegemistest, anda nõu millist aknapesuvahendit kasutada jne. jne.
Enamus blogisid kuidagi ununevad.
Meid on Eesti riigi peale vähe. Hoiame rohkem kokku!!!!

Rita, Fatimah

uus blogi: http://eestimuslima.blogspot.com/

Marwa

Tahan teile jutustada ühest siinseid moslemeid vapustanud juhtumist.

32-aastane apteekrist egiptlanna Marwa elab oma doktorandist mehe ja 3-aastase pojaga aastast 2005 Saksamaal Dresdenis. Neil on plaanis peale mehe doktorantuuri lõppu 2009 aasta sügisel tagasi Egiptusesse kolida.
Augustis 2008 juhtub Marwa ühel mänguväljakul kokku 28-aastase Alexandriga. Naine palub Alexandrit ühel kiigel oma pojale ruumi teha, mille peale vene-saksa päritolu Alexander teda muuhulgas "terroristiks", "islamistiks" ja "litsiks" sõimab . Marwa on hijabi kandev muslima.

Marwa kaebab Alexandri solvangu eest kohtusse. Viimasele määratakse 780 euro suurune trahv. Ta kaebab otsuse edasi.
1. juulil toimub uus kohtuistung. Keset istungit ründab Alexander ühtäkki Marwat suurematsorti noaga, hüüdes: "Sul ei ole õigust elada!"
Enne kui ta tagasi kistakse, jõuab ta Marwat 18 korda noaga lüüa. Oma naisele appi tõtanud meest tabavad samuti 2 noahoopi, peale selle tulistab üks kohale ilmunud politseinikest ekslikult Marwa meest jalga.
Marwa sureb oma mehe ja 3-aastase poja silme all.
Ta oli 3. kuud rase.
Marwa mees on raskelt vigastatuna haiglas.

Saksa meedia, kes muidu on väga aldis kajastama lugusid aumõrvadest ja sundabieludest, mainib kogu juhtumit vaid riivamisi. Koleda teo tõelist motiivi - "islamivaenulikkust" - ei maini keegi. Räägitakse "vaenulikkusest välismaalaste vastu".

Siinsed moslemid korraldasid Marwale suure ärasaatmise. Egiptuses võeti ta väärikalt vastu.

Meie õde Marwa suri, sest ta ei lubanud end oma usu pärast solvata. Tema surm oli vaenuõhutuskampaania tagajärg. Arvatakse, et see ei olnud üksikjuhtum, vaid lihtsalt esimene selletaoline juhtum.

InshaAllah, oli see märtrisurm.

Rätt teeb dawat

Sel kuul saadab mu tööandja mind ja paari teist töötajat "emafirmasse" tööle.
Loomulikult olen seal taas ainus rätikandja ja seega ka "valge vares". Aga kollegid on sõbralikud ja juhtkond andis minu käsutusse ühe väikese koosolekuruumi, kus ma saan oma palved sooritada.

Kolmandal päeval astus mu juurde üks tumedajuukseline noor naine ja küsis, kuidas minu töökohas reageeriti, kui ma hakkasin rätti kandma. Minu vastuse peale, et kandsin hijabi juba enne selle töökoha vastuvõtmist, jutustas ta, et võtab ise juba pikemat aega hoogu lõpuks ometi ka hakata rätti kandma, aga pole siiani veel söandanud. Kui ta töökaaslastelt nende arvamust küsis, kohtas ta üsna negatiivset suhtumist ning see oli teda tänaseni heidutanud. Nüüd aga olevat minu rätikandmine talle just selle viimase tõuke andnud. Järgmisel nädalal - inshaAllah - tuleb ta juba hijabiga tööle.

Vahva, kuidas hijab iseseisvalt dawat teeb!