Subjektiivsest tõest

Eile vaatas üks suitsetav hoolitsemata välimusega närtsinud naine mind raudteejaamas pika pilguga ja ütles vaikselt: "Oh jee, mul on sinust kahju!"
Nagu ikka sellistel juhtudel käitusin valesti ja ei reageerinud üldse.
Sisimas olin shokeeritud: temal on minust kahju!?!!
Vastupidi: minul on temast kahju! Ta välimus reetis, mis elu ta elab.

Aga pole mõtet hakata siin meile mõlemale osaks saanud maiseid hüvesid võrdlema, mis on juba esimesel pilgul ilmselged. Kõik need hüved kaalus tema silmis üle mu hijabi-vangistatus. Ja minu silmis olen ma vaba ja tema on vang. Aga seda talle selgeks teha...

Mina tean tõde.

Tõde on aga indiviidi seisukohast subjektiivne. Tema minu tõde ei tunne.

Kahju, et ma õigel ajal õigeid asju ei öelnud: Et ei ole mingit põhjust mind haletseda. Et ma katan end vabatahtlikult. Et Allah armastab seda, et ma end katan. Ja et ma katan end armastusest Tema vastu.

Järgmine kord olen paremini ettevalmistatud, inshAllah!

Rätt teeb dawat

Sel kuul saadab mu tööandja mind ja paari teist töötajat "emafirmasse" tööle.
Loomulikult olen seal taas ainus rätikandja ja seega ka "valge vares". Aga kollegid on sõbralikud ja juhtkond andis minu käsutusse ühe väikese koosolekuruumi, kus ma saan oma palved sooritada.

Kolmandal päeval astus mu juurde üks tumedajuukseline noor naine ja küsis, kuidas minu töökohas reageeriti, kui ma hakkasin rätti kandma. Minu vastuse peale, et kandsin hijabi juba enne selle töökoha vastuvõtmist, jutustas ta, et võtab ise juba pikemat aega hoogu lõpuks ometi ka hakata rätti kandma, aga pole siiani veel söandanud. Kui ta töökaaslastelt nende arvamust küsis, kohtas ta üsna negatiivset suhtumist ning see oli teda tänaseni heidutanud. Nüüd aga olevat minu rätikandmine talle just selle viimase tõuke andnud. Järgmisel nädalal - inshaAllah - tuleb ta juba hijabiga tööle.

Vahva, kuidas hijab iseseisvalt dawat teeb!

Roosa pearätt

Olen juba ammu mõelnud, et kus siis on meie moslemid oma pearättidega. Linnapildis polnud veel ühtegi kunagi märganud. Ilmselt on tegu sellega ka, et ega ma väga möödujaid ei vaata ka.
Aga täna, olin just Viru Keskusest väljumas ja nägin: imeilus roosa pearätiga moslem. Ta oli võrratult kaunis. Ma lihtsalt vaatasin teda. Ta mõjus kuidagi nagu ingel lendleks vastu :) No tegelt oli ta eskalaatori peal ka aga ausalt, see et ma teda nägin nii kauni ja kuidagi puhtana, pani mind ennast meeletut piinlikust tundma, et pole siiani pearätti kandma hakanud. :( Aga peagi hakkan. Nelja päeva pärast on minu ees lai valik pearätte ja siis saan hakata oma lubadust täitma.

Igatahes tahtsin jagada teiega seda vaatepilti. Ma küll ei ole suurem asi väljenduja, kuid kui see sama moslem, peaks end ära tundma, siis ma vabandan oma ebaviisaka vahtimise pärast. Selles ei olnud mitte midagi halba, lihtsalt suur soov juurde tulla ja rääkima hakata. :)

Igatahes, väga julgustav ja armas oli teda näha.