pühapäev, 31. august 2008

Minu esimesed


Salamu alaykum!


Mäletan oma esimesest ramadanist väga vähe. Ei tea, miks. Kahtlustan, et ju mu imaan ei olnud tookord veel nii kaugel, et ma selle kuu tähendusest üldse õieti oleksin aru saanud.


Seda, kuidas esimest korda paastusin, mäletan küll. Kahtlesin enne tõsiselt, kas üldse saan päev otsa söömata-joomata olla. (Mul oli varem nimelt alati tõeliselt paha olla, kui ma ei olnud hommikust söönud. Kui pidin näiteks kunagi vereproovi andma minema ja ei tohtinud enne seda süüa, siis oli bussisõit polikliinikusse minu jaoks tõeline katsumus.) Paastumine üllatas mind aga väga. Ei mingit iiveldustunnet, lihtsalt imeline kergus ja õhtu poole kerge janu (oli suvi). See oli mulle tõendiks, et paast on ikkagi midagi hoopis muud kui tavaline nälgimine.


Ja siis see esimene kuivatatud dattel peale päikese loojangut! Nii väike killuke, aga milline energia sellest tuleb. Lausa tunned, kuidas see kogu su kehast läbi voogab! Muidu mulle kuivatatud puuviljad ei meeldi, igasugu kuivatatud õunad ja rosinad ajavad mulle judinad peale. Kõige hullemad on veel kuivatatud ploomid, uh! Aga kuivatatud datlid on erandiks, need mulle meeldivad!


Oma teist ramadani mäletan aga hästi. See oli eriline. Elasime toona mosheest 10 minuti kaugusel ja nii oli võimalik, et iga mu päev algas ja lõppes moshees. Sealt läksin otse peale fajri tööle ja mu päeva lõpetas taraweeh-palve. Kui nüüd järele mõtlen, siis see oli minu seni kõige ilusam ramadan.


Ramadan mubarak, armsad õed ja vennad!

Asma

laupäev, 30. august 2008



Assalamu alaikum wa rahmatullah wa barakatuhu,


oli aasta 2001... paljudele meenub selle aastanumbriga kohe 11.09 ja Twintowers... mulle aga üks äärmiselt irooniline seik just selle moslemitele edasise tagakihutamise alguseks saanud eelnevast ôhtust.

Olin veel siis vârske moslem, elevust täis... Töötasin sel ajal hotellis administraatorina ning just 10nda septembri ôhtul vestlesin ühe ameeriklannast külalisega islamist ja selle ilust. Veidi skeptiline külaline muutus minu optimismist ja ôhinast ka ise, ning esitas aga üha rohkem ja rohkem küsimusi... Mul polnud sel ôhtu aimugi, et homme on tema arvamus islamist ja moslemitest hoopis midagi muud, vôib-olla...

Niisiis, minu esimene ramadan .. Tegelikult ei mâletagi ma sellest niipalju, kahjuks. Meeles on see, et tuhnisin internetis, mida ramadani ajal süüakse, millised on kombed ja kuidas vaaritada.

Nagu arvata vôib, oli mu esimene ramadanisupp kôike muud kui sarnane sellega, mis tegelikult peaks! Seega tôi mus abikaasa araablaste lihakarnist shorba' t ja mina ôppisin samal ajal kokakunste.

Kohutav peavalu oli esimesel pâeval... ja hotelli retseptsioonis pidin klientidega veidi kaugemalt suhtlema, et mu halb hingeôhk nendeni ei jôuaks. Üllas oli see moment, kui päike loojus ja tundsin, et olen millegi vâga suurega hakkama saanud, subhanallah!

Iialgi pole mulle toidupala maitsenud nii hea, kui on seda peale paastupäeva - piisab vaid paarist datlist ja hapupiimast, et nälg saaks kustutatud... ja nagu ei tahakski enamat!
Ja nii ongi, et ainult aasta erilisel kuul - ramadanikuul - maitseb toit kôige paremini ning mida lähemale jôuab päev, seda kiiremini hakkab süda tuksuma....
Ramadan mubarak kôigile,
Khadeja