Subjektiivsest tõest

Eile vaatas üks suitsetav hoolitsemata välimusega närtsinud naine mind raudteejaamas pika pilguga ja ütles vaikselt: "Oh jee, mul on sinust kahju!"
Nagu ikka sellistel juhtudel käitusin valesti ja ei reageerinud üldse.
Sisimas olin shokeeritud: temal on minust kahju!?!!
Vastupidi: minul on temast kahju! Ta välimus reetis, mis elu ta elab.

Aga pole mõtet hakata siin meile mõlemale osaks saanud maiseid hüvesid võrdlema, mis on juba esimesel pilgul ilmselged. Kõik need hüved kaalus tema silmis üle mu hijabi-vangistatus. Ja minu silmis olen ma vaba ja tema on vang. Aga seda talle selgeks teha...

Mina tean tõde.

Tõde on aga indiviidi seisukohast subjektiivne. Tema minu tõde ei tunne.

Kahju, et ma õigel ajal õigeid asju ei öelnud: Et ei ole mingit põhjust mind haletseda. Et ma katan end vabatahtlikult. Et Allah armastab seda, et ma end katan. Ja et ma katan end armastusest Tema vastu.

Järgmine kord olen paremini ettevalmistatud, inshAllah!