Tobe kommentaar

Sel nädalal sain kuulda üht veidi tobedat kommentaari.

Üks töökaaslane, veidi nurgeline mehemürakas, kellega mul otseselt tööalaselt midagi tegemist ei ole, ütles mulle heast peast: "Sa meenutad mulle alati Jõulusid!"

Mina: "Mäh?!!! Kuidas siis ometi?"

"Ah, sinu riietuse pärast," vastas ta. "Sa meenutad mulle kujukesi nagu neitsi Maarja jne."

Vot selle peale ma ei osanud kohe enam midagi kosta. Sisult nagu kompliment, aga tegelikult tobe kommentaar. :)

Islam terviseks!

Hiljuti astus ülemus mu laua juurde ja sõnas: "Asma, tahad ma räägin sulle ühe kurja nalja?" (Tema ettevaatlikust toonist aimasin, et see on kuidagimoodi mu usuga seotud.)

"Lase aga tulla!" vastasin ma. Mida mul karta oli?

Ülemus siis jutustas: "Üks päev me siin istusime teise bossi ja personalijuhiga koos ja arutasime seda haigusjuhtumite häirivat sagedust. Ja siis personalijuht ütles, et peame vist pearäti kandmise kohustuslikuks tegema, vaata kui vähe Asma on haige olnud!"

Kuna kõik kolm on toredad inimesed ja pole mulle moslemiks olemise kohta iial halba sõna öelnud, ei näinud ma selles mingit kurja nalja. No ja ega ülemus seda mulle muidu jutustanud poleks ka.

Et mu tervise võti ei peitu otseselt pearäti kandmises, oli selge. (Muide, kui mul vanasti esines aeg-ajalt kõrvavalu, siis sest saati kui hijabi kannan, pole seda vaevust olnud! ALHAMDULILLAH!) Veidi hiljem tuli personalijuht meie büroosse ja ülemus võttis taas selle naljateema üles. Siis sain ka sobiva vastuse välja öelda: "Alkoholi ja sealiha keelamisest oleks kindlasti rohkem kasu."

Selle peale jäi siis personalijuht mõtlikuks ja nentis, et alkoholist loobuks nagu naks, aga sealihast nagu hästi ei raatsi.

Pean talle vist kalkunisalamit proovida andma.

Taas erinevatest vaatenurkadest

See kolleeg, kellega ikka vahel islamist vestleme, küsis mult ükspäev: "Kas sa kuulsid sellest õnnetusest, kus ühe moshee minarett kokku kukkus ja mõned moshees palvetanud inimesed tappis? Mida sa sellisest Jumala karistusest arvad?"

No näed nüüd, kui erinevad on vaatenurgad. Meie jaoks pole selline surm mitte karistus vaid kingitus. Üks parimatest võimalikest surmadest. Puhtana, Jumalat teenides. Olles just nüüdsama lausunud nii olulised sõnad: 

Jumala, kõige Armulisema, Halastavama nimel,
ülistus olgu Jumalale, maailmade Isandale,
kõige Armulisemale, Halastavamale,
Viimsepäeva Kuningale.
Sind me kummardame ja Sind kutsume appi.
Näita meile õiget teed,
nende teed, keda Sa oled õnnistanud,            
mitte nende teed, kes on Sind vihastanud,
ega nende teed, kes on läinud valesti.
Aamen 

(Quran, 1. Suura "Fatiha")

Sellest surmast veel parem oleks veel vaid Mekas Kaaba juures palvetades surra. Otse peale hadži!

Moslem ei ripu siinse elu küljes. Moslem teab, et see on vaid eksam. Surm tähendab eksami lõppu.

Ja mis ootab eksami edukalt sooritanuid?!

Subjektiivsest tõest

Eile vaatas üks suitsetav hoolitsemata välimusega närtsinud naine mind raudteejaamas pika pilguga ja ütles vaikselt: "Oh jee, mul on sinust kahju!"
Nagu ikka sellistel juhtudel käitusin valesti ja ei reageerinud üldse.
Sisimas olin shokeeritud: temal on minust kahju!?!!
Vastupidi: minul on temast kahju! Ta välimus reetis, mis elu ta elab.

Aga pole mõtet hakata siin meile mõlemale osaks saanud maiseid hüvesid võrdlema, mis on juba esimesel pilgul ilmselged. Kõik need hüved kaalus tema silmis üle mu hijabi-vangistatus. Ja minu silmis olen ma vaba ja tema on vang. Aga seda talle selgeks teha...

Mina tean tõde.

Tõde on aga indiviidi seisukohast subjektiivne. Tema minu tõde ei tunne.

Kahju, et ma õigel ajal õigeid asju ei öelnud: Et ei ole mingit põhjust mind haletseda. Et ma katan end vabatahtlikult. Et Allah armastab seda, et ma end katan. Ja et ma katan end armastusest Tema vastu.

Järgmine kord olen paremini ettevalmistatud, inshAllah!

Nii hoitakse meil siin firmasaladusi

Ühel nädalavahetusel sai meil leib otsa. Esmaspäeva hommikul oli mul siis probleem, mida tööle kaasa võtta. Proovisin taas ühes pagaripoes õnne. (Üks teine kett juba tunnistas, et kasutavad searasva.)

Mina: "Öelge palun, millist rasvainet Te oma toodetes kasutate?"

Nooruke müüja: "???"

Mina: "Kas te kasutate oma toodetes searasva?"

Nooruke müüja: "Ma ei tea." (Kutsub vanema müüja.)

Vanem müüja ebakindlalt: "Me ei kasuta searasva."

Mina: "Millist rasvainet Te kasutate?"

Müüja: "Me ei kasuta rasva."

Mina: "Siis taimeõli?"

Müüja: "Ei. Me kasutame ainult jahu, mune, piima, soola-suhkrut, pärmi."

Mina: "Ma küpsetan ju ise ka. Mingit rasvainet on ikka vaja." Ja üritan müüjat aidata: "Taimeõli? Võid?"

Müüja laia naeratusega: "Kuulge, ma ei saa ju Teile meie retsepti avaldata. See on firmasaladus!"

Kindlast ja loomulikust usust

Mul on siin üks meeskolleeg, kes mulle ikka aeg-ajalt islami kohta küsimusi esitab. Sageli selliseid, et mulle jääb mulje, ta tahab mind provotseerida. Et ta on üldiselt aga väga sõbralik ja lõbus sell, siis ei ole ma seda talle pahaks pannud. See kuidagi kuulub tema olemuse juurde.

Täna tuli ta ühtäkki minu laua juurde ja sõnas: "Kui ma sulle aeg-ajalt islami kohta küsimusi esitan, siis palun ära mõtle, et ma kuidagi sinu religioosseid tundeid riivata tahan. Mul lihtsalt ei ole kelleltki teiselt küsida."

Kinnitasin talle siis, et mul pole tulnud mõttesegi, et ta mu tundeid riivata tahaks, vastupidi, ma rõõmustan, kui keegi küsib ja islami vastu huvi tunneb.  Kogu see tänapäeva islamifoobia tuleneb ju suuresti teadmatusest, ning oleks ju kole, kui inimesed, kellega mina - moslem - kokku puutun, sellest kokkupuutest hoolimata teadmatuses elaksid.

Pärast koduteel hakkasin nuputama, kuidas ta ometi sellele mõttele tuli, et ta kuidagi mu religioosseid tundeid võiks riivata ja miks ma nii kindel olen, et ta kogu oma küsimisega mu tunnete riivamisest sadade miilide kaugusele jääb?

Teise küsimuse vastus on ka esimese vastus: selline väheusklik, pool-ateistlik inimene nagu mu kolleeg (ja kindlasti paljud teised meie kaasaegsed) kujutab endale vist ette, et lihtsad küsimused võivad mu usku kõigutada ja mind ebameeldivasse olukorda viia. Minu jaoks on see aga välistatud, sest mu usk on kindel ja selge.

Islam on loogiline ja loomulik.

Selles ei ole mingit ebakindlust.

Sellest rääkides ei ole midagi häbeneda.

Selle kohta pärides ei saa mind haavata.

Küsimus

Üks töökaaslane alustas minuga vestlust paastust. Ja nagu ikka ja jälle kuulsin siis peatselt seda tüüpilist lauset: "Mis? Te ei tohi paastudes isegi mitte vett juua?!!!"

Mul on sellisest reaktsioonist juba tõeliselt kõrini. Inimesed teavad Ramadani kohta nii palju, et me päikese tõusust kuni loojanguni ei söö, see mitte-joomise asi tuleb siis ikka alles vestluse käigus välja. Kuna toidust loobumise head küljed on lääne ühiskonnale endalegi selged, siis selle kohta tobedaid kommentaare ei tule. Vee joomist aga muudkui propageeritakse (isegi propageeritakse liialt) ja seega peame ikka ja jälle neid kommentaare kuulama.

Eelmainitud vestlus jätkus siis sellega, et mu kolleeg avaldas arvamust, et üle 12 tunni kestev joomisest loobumine küll tervislik ei saa olla. Mina ohkasin resigneerunult, et see on usu küsimus. Ma nimelt ei usu, et Allah meile midagi kohustuseks paneks, mis meie tervist kahjustaks. (Seda tõestavad näiteks kõik need erandid, kes ei pea paastuma: haiged, lapseootel naised...) Aga selline argument mitte-moslemile ju ei mõju. Ja mingeid teaduslikke fakte ma nimetada ei osanud.

Hiljem siis mõtlesin selle üle järele ja googeldasin inimese vedelikuvajadust. 2-3 liitrit päevas on uuemate uuringute järgi vale ja ülepaisutatud info. Piisab 1,5 liitrist. No ja kui õigesti toituda, siis ei ole ju probleemi isha ja fajri vahel nii palju vedelikku tarbida. Kui järgmisel korral sama teema jutuks tuleb, siis oskan ehk paremini vastata.

Oskab teist keegi mingeid paremaid argumente pakkuda?

Foto © Engelbogen / PIXELIO.DE

Üks meil

Sain just allpoolseisva meili. Edastan selle teile, nagu õde Kathryn palus.

Assalamu Alaikum,

I am sending an email to you kindly send this to your friends all over the world, this is the best email ever, I received in my life.

Please open the following link

http://www.quranflash.com/en/quranflash.html

Ramadan Kareem

Find out about women in Islam at www.IslamsWomen.com

Üks ramadanilugu

Olen sel ramadanil oodanud, et kogeksin midagi, millest siin jutustada. Täna siis lõpuks...

Mu töökaaslane Daniela käib parasjagu ühes koolis õpetajaametit praktitseerimas. Juba paar päeva tagasi küsis ta mult, kas II klassi lapsed peavad ka juba paastuma. Otsisin talle kirjandusest välja, et paast muutub kohustuslikuks alles suguküpsusega. Täna jutustas Daniela mulle sellise loo:

Selles praktikaklassis käib tüdruk, kes paastub (ei tea, kas vabatahtlikult või vanemate sunnil) nagu täiskasvanu. Lõunavaheajal ei lähe ta seetõttu välja teistega mängima, istub klassis, et janu liiga suureks ei läheks.
Samas klassis käib üks teistest aasta noorem poiss, kes oma terasuse tõttu esimesest klassist teise tõsteti. Poisi isa on muide ülikoolis Daniela araabia keele õpetaja. See poiss ütles siis täna vahetunnis eelmainitud tüdrukule: "Usu mind, Allah ei nõua, et sa paastuksid. Kui sinu ema seda nõuab, siis las ta räägib minu isaga. Mu isa siis selgitab talle!"
Seejärel istus poiss tüdruku kõrvale, nihutas oma võileivakarbi tolle ette ja lausus: "Jaga minuga minu lõunat! Allah tahab seda!"

Väike suur imaan!!!

Blogi naistele

Salamz õed!
Vaadates ringi internets, otsides islami rõivaid.. uurinud moodi, hijabi stiile jne.. Mõtlesin ühtäkki, aga miks ei ole meil sellist keskkonda, kuhu üles ripudada meile meeldivate rõivaste pilte, jutustada kodutegemistest, anda nõu millist aknapesuvahendit kasutada jne. jne.
Enamus blogisid kuidagi ununevad.
Meid on Eesti riigi peale vähe. Hoiame rohkem kokku!!!!

Rita, Fatimah

uus blogi: http://eestimuslima.blogspot.com/

Marwa

Tahan teile jutustada ühest siinseid moslemeid vapustanud juhtumist.

32-aastane apteekrist egiptlanna Marwa elab oma doktorandist mehe ja 3-aastase pojaga aastast 2005 Saksamaal Dresdenis. Neil on plaanis peale mehe doktorantuuri lõppu 2009 aasta sügisel tagasi Egiptusesse kolida.
Augustis 2008 juhtub Marwa ühel mänguväljakul kokku 28-aastase Alexandriga. Naine palub Alexandrit ühel kiigel oma pojale ruumi teha, mille peale vene-saksa päritolu Alexander teda muuhulgas "terroristiks", "islamistiks" ja "litsiks" sõimab . Marwa on hijabi kandev muslima.

Marwa kaebab Alexandri solvangu eest kohtusse. Viimasele määratakse 780 euro suurune trahv. Ta kaebab otsuse edasi.
1. juulil toimub uus kohtuistung. Keset istungit ründab Alexander ühtäkki Marwat suurematsorti noaga, hüüdes: "Sul ei ole õigust elada!"
Enne kui ta tagasi kistakse, jõuab ta Marwat 18 korda noaga lüüa. Oma naisele appi tõtanud meest tabavad samuti 2 noahoopi, peale selle tulistab üks kohale ilmunud politseinikest ekslikult Marwa meest jalga.
Marwa sureb oma mehe ja 3-aastase poja silme all.
Ta oli 3. kuud rase.
Marwa mees on raskelt vigastatuna haiglas.

Saksa meedia, kes muidu on väga aldis kajastama lugusid aumõrvadest ja sundabieludest, mainib kogu juhtumit vaid riivamisi. Koleda teo tõelist motiivi - "islamivaenulikkust" - ei maini keegi. Räägitakse "vaenulikkusest välismaalaste vastu".

Siinsed moslemid korraldasid Marwale suure ärasaatmise. Egiptuses võeti ta väärikalt vastu.

Meie õde Marwa suri, sest ta ei lubanud end oma usu pärast solvata. Tema surm oli vaenuõhutuskampaania tagajärg. Arvatakse, et see ei olnud üksikjuhtum, vaid lihtsalt esimene selletaoline juhtum.

InshaAllah, oli see märtrisurm.

Rätt teeb dawat

Sel kuul saadab mu tööandja mind ja paari teist töötajat "emafirmasse" tööle.
Loomulikult olen seal taas ainus rätikandja ja seega ka "valge vares". Aga kollegid on sõbralikud ja juhtkond andis minu käsutusse ühe väikese koosolekuruumi, kus ma saan oma palved sooritada.

Kolmandal päeval astus mu juurde üks tumedajuukseline noor naine ja küsis, kuidas minu töökohas reageeriti, kui ma hakkasin rätti kandma. Minu vastuse peale, et kandsin hijabi juba enne selle töökoha vastuvõtmist, jutustas ta, et võtab ise juba pikemat aega hoogu lõpuks ometi ka hakata rätti kandma, aga pole siiani veel söandanud. Kui ta töökaaslastelt nende arvamust küsis, kohtas ta üsna negatiivset suhtumist ning see oli teda tänaseni heidutanud. Nüüd aga olevat minu rätikandmine talle just selle viimase tõuke andnud. Järgmisel nädalal - inshaAllah - tuleb ta juba hijabiga tööle.

Vahva, kuidas hijab iseseisvalt dawat teeb!

Roosa pearätt

Olen juba ammu mõelnud, et kus siis on meie moslemid oma pearättidega. Linnapildis polnud veel ühtegi kunagi märganud. Ilmselt on tegu sellega ka, et ega ma väga möödujaid ei vaata ka.
Aga täna, olin just Viru Keskusest väljumas ja nägin: imeilus roosa pearätiga moslem. Ta oli võrratult kaunis. Ma lihtsalt vaatasin teda. Ta mõjus kuidagi nagu ingel lendleks vastu :) No tegelt oli ta eskalaatori peal ka aga ausalt, see et ma teda nägin nii kauni ja kuidagi puhtana, pani mind ennast meeletut piinlikust tundma, et pole siiani pearätti kandma hakanud. :( Aga peagi hakkan. Nelja päeva pärast on minu ees lai valik pearätte ja siis saan hakata oma lubadust täitma.

Igatahes tahtsin jagada teiega seda vaatepilti. Ma küll ei ole suurem asi väljenduja, kuid kui see sama moslem, peaks end ära tundma, siis ma vabandan oma ebaviisaka vahtimise pärast. Selles ei olnud mitte midagi halba, lihtsalt suur soov juurde tulla ja rääkima hakata. :)

Igatahes, väga julgustav ja armas oli teda näha.

Üks test ja läbikukkumine

Tahan teile jutustada ühest armetust läbikukkumisest. Ma ise õppisin sellest väga palju ja loodan tõepoolest, et teist korda mul enam sama ei juhtu.
Eks mul ole veidi häbi ka teile oma nõrkusest jutustada, aga teen seda siiski, lootuses, et äkki mõtlete sarnase testi ees seistes minu läbikukkumisele ja siis teile sama ei juhtu.

Plaanin lähiajal Eestisse käima tulla, piletid said juba kuu aja eest broneeritud. Nüüd, päev pärast Aidi saabus minu meiliboksi teade lennufirmalt, et minu ühe otsa lend on tühistatud. Hopla!!!

Ja mida siis moslem tegi? Oli kannatlik ja ütles ALHAMDULILLAH?

No way! Moslem oli natuke aega vihane, et asenduslendu ei pakutud. Moslem oli natuke aega õnnetu, et nüüd ei õnnestu kindlasti enam sama soodsa hinnaga piletit saada, kui kuu aega tagasi.

Moslemil oli meeles küll, et peab ALHAMDULILLAH ütlema ja ta mõtles ka, et kohe ütleb, aga ütles alles 10 minutit peale meili avamist, ühesõnaga peale seda, kui oli 10 minutit lennufirmat kirunud.

Seejärel hakkas moslem endale asenduslendu otsima ja kujutage ette, leidis poole tunni jooksul lennu, mis on palju mugavam ja kõigest 10 € kallim!

Ja vot selle peale jõudis moslemile pärale, et ta oli kannatlikkusetestis armetult läbi kukkunud!

Buu!!!

Assalamu alaikum wa rahmatullah wa barakatuhu wa Eid mubarak wa taqabbal Allah minna wa minkum, inshallah!

Kallid ôed vennad, möödas on püha kuu - hinges on kuidagi tühjus... aga alhamdullah!

Meil on vôimalus sel kuul paastuda vabatahtlikult 6 päeva ning selle väärtus on, nagu oleksid paastunud terve oma elu! ärge laske vôimalust käest!

Enne 6 päevast lisapaastumist peab olema paastutud ramadani kuul paastumata jäänud päevad!

2 × shahada

Juba jälle on mul midagi teiega jagada. Võite hakata mind Proua Monoloogiks kutsuma!

Mu mees on neil viimastel ramadanipäevadel palju kodust ära, ta peaaegu et elab moshees. No ja minul siis muidugi vastavalt on puudu inimestega suhtlemisest. Vist ka üks põhjustest, miks ma nii sageli siia blogisse kirjutan. Ehkki oleksin pidanud koraani lugema (olen töö tõttu selleks liialt vähe mahti saanud), sattusin internetis kolades Yusuf Estesi netilehele www.shareislam.com Sealt edasi jõudsin lehele www.chatislam.com ja kes oli just parasjagu live-chatis? Yusuf Estes ise! Rääkis parasjagu prohvet Mohammedist (s). Kuulates sai mulle selgeks, et kõik see on chatikülastaja MIG-i jaoks, kes veel veidi kahtleb enne usutunnistuse andmist. Paarikümne minuti pärast oli tal aga selge, et tegelikult ta juba usub ja siis lausus ta shahada!

Minu esimene reaalajas kaasaelatud islamisse astumine (peale minu enese oma muidugi)! See oli liigutav!

Täna lõuna paiku kiikasin taas chatti sisse ja sheik Yusuf oli taas seal. Vastas küsimustele. Hoolimata häiretest heliülekandes, sai mingi aja pärast selgeks, et chattijate hulgas on taas keegi, kes on kohe-kohe moslemiks saamas. Vend Yusuf võttis endale põhjalikult aega, et talle olulisi asju põhjalikult selgitada ja ligi kaks tundi hiljem “lausus” Carl Inglismaalt oma shahada!

Allahu akbar!

Kes Yusuf Estesi ei tea, siin tema enese islamisse astumise lugu: http://www.islamtomorrow.com/yusuf/priests_n_preachers.htm#story

Väärib igal juhul lugemist!

www.chatislam.com (peaaegu sama chatroom ka aadressil: http://www.islamclass.com/) on tõesti tegus netikeskkond: toimuvad erinevate õpetlaste loengud, on võimalus esitada küsimusi, õdedele on eraldi jututoad. Loengute kava on üleval näiteks siin: http://www.islamevents.com/calendar/index.php

Olukorras, kus ümberringi vähe moslemeid (nagu meil Eestis), on internetikogudus vahel see ainuke ummah, mis ühel moslemil on.

Ja sellest, kui kasulik on ummah, kõneleb kasvõi seegi tõik, et ma sain täna hommikul rongiga tööle sõites, eilsest õdede jututoas toimunud loengust innustatuna, suura Al-Qariah (mida ma olin juba mitu nädalat püüdnud pähe saada) 20 minuti jooksul selgeks!

Palvele keskendumine

Paistab, et mina olen nüüd ainuke, kes siia veel kirjutab. No pole hullu. Ma ei lase end sellest heidutada. :)

Kas teil on probleeme palvele keskendumisega? Minul on. Kohe koledal kombel on. Vahel mõtted kohe lähevad… Kaugele-kaugele. Kole asi.

Igatahes ma teadvustan endale, et asi on hull. Sest palve on ikkagi väääääääääga tähtis. Vahel see kohe teeb mind kurvaks, sest mitte ei õnnestu end parandada. (Muide, naljaga pooleks: moslem võib end ka lohutada, et kõik need saatana kõrvasosistamised palve ajal on tõendiks, et muidu on tema usuga asjad korras. Sest saatan pidavat olema nagu varas – ta läheb ainult sinna, kust midagi võtta on. :))

Aga ma üritan end parandada. Kuulan siin juba ma-ei-tea-mitmendat korda loengut alandlikkusest (khushua) palves. Esimesi kordi kuulates jäid meelde sellised punktid nagu

• aeglane retsitatsioon

• pausid Al-Fatiha üksikute värsside vahel

• tõeliselt aeglaselt ja mõttega lausutud "Subhana Rabbiyal-a'la" sudshudis olles,

• iga asendimuutuse rahulik fikseerimine ja

• kõige öeldu üle järele mõtlemine.

Esmalt see tõepoolest aitas. Aga järk-järgult tuhmus ka nende võtete mõju. Mõtted hakkasid taas mujale rändama. Kuulasin nüüd eelmisel nädalal seda loengut uuesti. Ja sel korral jäi mul hoopis muu kõrvu. Nimelt jutustab see lektor ühe hadithi, milles keegi (noor)mees kirjeldab, kuidas ta kord prohvetiga (s) öösel palvetas. Kuidas prohvet retsiteeris palves Al-Baqarat ja too noormees mõtles, et kui poole peale jõuame, siis läheme rukusse. Aga ei, prohvet retsiteeris Al-Baqara lõpuni. Too mees siis mõtles, et nüüd kindlasti läheme rukusse, aga ei, prohvet alustas kohe suuraga Al-Imran...

Ja siis esitas lektor küsimuse: Kuidas suutis prohvet (s) nii kaua palves seista? Ja kas teate, mis selle vastus on? Prohvet nautis palvet! Tema jaoks oli palve nauding ja puhkus. Tema ütles, kui oli väsinud: “Tule, Bilal, palvetame!” Ja ta sai palvest uut jõudu ja värskust. Ja mida teeme meie? Meie mõtleme väsinud olles: “Oh, nüüd vaja veel kähku palvega ühele poole saada!”

Ma sain aru, et olen seni palvesse täiesti valesti suhtunud. Et ma ei olnud seni palve tegelikku olemust üldse mõistnudki. Mõelda vaid, mis mul kõige sellega kaotsi on läinud!

Ja nüüd ma tahan ümber mõelda. Ma tahan ka palves puhkust näha. Ma tahan palve lõpule jõudes olla kurb, et palve juba läbi saab. Ma tahan palves Jumalale lähemal olla. Ma tahan palvet nautida.

Iftari lõhnad

Täna kokkas mu mees köögis maitsvat õhtusööki.
Elame esimesel korrusel ja aken oli avatud.
Järsku kostus tänavalt meieni lapsehääl:
"Oi, emme, kui hästi siin lõhnab!"

Ummah kohusetundest

Me olime eile iftarile kutsutud ja siis ma nägin moslemit, kes ei palveta. Ei tea, kas teda ülse moslemiks nimetada tohib. On koolkondi, mis on arvamusel, et see, kes ei palveta, ei ole moslem. Allahu alim.
Ühesõnaga, nägin ma “moslemit”, kes ei palveta. Olin temast juba kuulnud, aga oma silmaga nägemine hämmastas ja kohutas siiski. Kusjuures ta ei näinud seda isegi mitte häbenevat. Sel ajal, kui teised mehed maghribile kogunesid, tuli tema naiste juurde ja mängis oma pojaga. Mul oli rohkem häbi, kui temal.
Teised mehed, tema sõbrad, palvetasid. Minu mehe küsimuse peale, kuhu siis nende sõber jääb, vastati kergelt, et ah, ei teda pole vaja oodata, see lihtsalt on nii. Ja ärge arvake, et see vastus tuli sellest, et nad on juba üritanud teda veenda, aga tulemuseta. Kogudus, kus see mitte-palvetaja reedesel ühispalvel käib (see on ainus palve, mida ta sooritab), pidavat sellist käitumist koguni julgustama, a’la “Ah, sellest piisab, kui reedesel palvusel käid!”

Mis on lahti meie ummahga? Ise tean, et pean palvetama. Ise tean, milline on palve tasu ja milline on selle tegemata jätmise karistus. Ise palvetan. Aga oma vennal-õel lasen eksiteele minna!

Juhindugem selle koha pealt värssidest: 3:104, 3:110, 3:114, 7:199, 9:71 ja 9:112!

(Kuidagi kurvaks on muutunud see selle aasta ramadan.)

Kuidas rääkida eestlasega islamist

Sattusin paar päeva tagasi sõna „moslem“ googeldades ühe eestikeelse blogi peale, mis annab veidi tagasisidet meie aktiivsete õdede tegevusele:



Allikas: http://mmurca.blogspot.com/2008/05/kntsakas.html

Kui mu k6rvad mind ei petnud...

Kui ma täna hommikul tööle läksin, tuli mulle vastu väike poiss oma emaga. Kui mu k6rvad mind ei petnud, küsis poiss minust möödudes emalt:
"Kas see oli nunn, vä?"

Viies ramadani päev

Sooviksin jagada ühte islami ime teiega.
Nimelt olen ise juba üle kolme aasta haige. Ei möödunud ühtegi päeva, kui ei saanud ilma rohtudeta kodust lahkuda. Kuus kulutasin tavaliselt 1000.- või rohkemgi ravimite peale. Kuid Allah andis mulle suurima kingituse. Ramadani algusega lõpetasin kõikide ravimite võtmise, kuna ei saa ju ramadani aeg end ravida. Täna on viies päev ilma rohtudeta ja ma tunnen end täiesti tervena. Pole juba aastaid seda tunnet olnud. See on imeline tunne. Eile, kui taipasin, et Allah on mulle kingituse teinud, siis ei julgenud teda tänada veel selle eest, et ta mu terveks tegi. Tänasin kaua ja sügavalt nende nelja imelise päeva eest. Täna, olen olnud parima tervise juures, kui kunagi varem nende aastate jooksul. Eile veel kartsin uskuda, kuna pettumine oleks väga valus. Täna mõistsin, et Allahi kingitus tuleb lihtalt vastu võtta, tänada, üllistada teda ja siis on jõudu üle saada kõigest. See on imeline ja sõnul seletamatu. Ma armastan ramadani, islamit ja üle kõige Allahit. Tõesti, need viis päeva on olnud nii imelised, et isegi, kui homme peaksin olema väga raskes seisundis, siis olen juba saanud kõige suurema kingituse, mida üldse saada saab.
Ei ole siin rohkem sõnu vaja, loodan, et mõistate mu tundeid.

Islam annab palju rohkem, kui ma oodata eales oskasin.

Allahu Akbar
Salam

Assalamu aleikum!!!
Insaallah kulgeb teie paastukuu kenasti ja hasanate rohkelt. Inshaallah Allah votab vastu meie paastumised ja teised ulistusteod sellest puhast kuust. Motlesin, et kirjutaks siia ka uht-teist. Peate nuud andestama, kui jutt tuleb siin segane, sest panen siia kirja tapselt seda, mis hetkel mottes on, saha. Minu esimesest Ramadanikuust ma aga eriti ei viitsiks raakida, kuna nuud tagantjargi moelduna, tundub see vaga kahvatuna. Kahvatuna just selle tottu, et ega ma siis suurt islamist teadnud ja tegin oma ignorantsusest asju, mida polnud uldse lubatudki. Vot nii. Aga alhamdulillah, aastad on edasi lainud ja ise rohkem oppinud, ning jallegi alhamdulillah. Selle aasta paastukuu on mashaallah, mashaallah, mashaallaah. Alhamdulillah, et saime kokku jallegi puha paastukuuga. Olgu Allah tanatud, et meil on toitu mida saame suua iftaaril, sest paljudel seda pole. Hoidku Allah neid tugevad. Ja palju kannatlikkust meile sellel paastukuul!

Siin ma praegu istun ja motlen mida veel kirjutada ...
Ahaa, kalli ode razzia - oi-oi-oi, ja sa ei kannagi hijaabi (vahemalt sain aru nii, kuna sinu profiilis oled sa ilma). InshaAllah, et hakkad ka end katma, kuna Allah on selle kohustuseks pannud.:D

Koike head teile!

Muslima.

Ramadani algus

Salamu Aleikum!

Kui tore, et on olemas keegi, kes mõtleb nii toredaid ideid välja nagu blogi =)

See aasta alustasin oma ramadani Tuneesias. Kui eelmised aastad enamus ajasto olin Eestis, siis ütleks, et islamiriigis on ramadani pidamine palju kergem.

Esimene päev möödus mul väga kergelt. Ise imestan, sest mäletad varasemate kogemuste põhjal, et just esimesed päevad olid kõige raskemad.

Eile enne maghrebi palvet käisin veel mööda Sousse linna ringi, ootasin et hotelli restorani sööma minna. Kui veel pleeile olid tänavad rahvast täis, ummikud.. siis ramadani ajal oli kõik no nii tühi. Panen ka pildi ülesse. Suht tühi tunne tekkis, nagu käiksid ringi kusagil kummitus-linnas.

Tänaval oli näha üht politsei autot ning pärast azani ohvitserid ladusid kogu söögimoona kapotile ning alustasid söömisega.

Mashallah! Ramadani kuu on ikka imeline!

Ah, kui hea on ikkagi olla moslem!

Salam!
Meil varastati nädal tagasi jalgratas ära. Polnud küll teap mis hinnaline, aga see eest väga kiire jooksuga. :)
Ja mis see moslem siis sel puhul teeb? - Ütleb ALHAMDULILLAH!
Küll on ikka hea olla moslem!

Minu esimene paastupäev möödus seetõttu siis paraku vägagi maiselt. Nimelt olin ma peale tööd kutsutud politseisse.
Külastus oli iseenesest väga vinge. Juba sissepääsu juures kohutasid mind tulirelvi kandvad ametnikud ja vägagi ametlik sissepääsuprotokoll. Kasutusel olid sellised tõsised sõnad nagu tunnistaja (minu kohta) ja ülekuulamine (taas minu kohta) ja kahtlusalune (õnneks mitte minu kohta) ning "Vorladung" (jälle minu kohta, eesti keeli nii kohtukutse kui ka lihtsalt ametlik kutse).
Mind ülekuulav politseiametnik oli enam-vähem minuvanune neiuke, kel ei olnud isegi mitte mundrit seljas. See osa siis nagu eriti tõsine ei olnud.
Huvitav oli aga talle selgitada, et miks meil ometi koduvarakindlustust ei ole. Et moslem usaldab end ses suhtes Jumala hoolde, mitte ei tee pidevaid sissemakseid mingi õnnetuse jaoks, mida ehk ei juhtugi.

Moraal kogu loost:

1. kui teil on jalgratas, kirjutage kindlasti "kerenumber" üles (mille olemasolust jalgrataste puhul mul varem aimugi polnud);
2. tühja sest, et nüüd ratas lännu ja kindlustussummat ei saa. Ütleme ALHAMDULILLAH ja mõtiskleme, milleks see juhtum nüüd hea võib olla.
3. :)

Esimene ramadani päev minu elus

Nüüd just lõpetasin Maghrib palve ja sõin natuke. Minu jaoks on see ramadan veel selle poolest väga eriline, et õpin ka õigesti palvetama (varemalt palvetasin ainult mugavalt istudes ja lihtsalt suheldes Jumalaga). Kogu öö ei saanud korralikult magada, olin ärevil. Lõpuks sai kell kolm ja ma võisin voodist üles tõusta, et midagi süüa ja pesta ja alustada oma esimese palvega. Üldiselt on päris raske keskenduda palvusele ja samal ajal püüda raamatust järge ajada, et mis nüüd teha tuleb. Seega võttis see kõik mul ikka päris kaua aega, kuna oleks olnud väga kahju, kui oleksin lihtsalt liigutused ja laused läbi lasknud, ilma neid mõtlemata ja nede tähenduse üle mõtisklemata ning ilma sõnu tunnetamata.
Igatahes sain siis mõne aja pärast uuesti magama minna. Aga und ei tahtnud üldse tulla. vähkresin ja vähkresin. Lõpuks tuli isegi mu kallim internetti, et kuidas mul läheb ja paistis, et me mõlemad ei saa öö otsa magada. Igatahes olin siiski mingi aeg magama jäänud. Hommikul nagu ikka läksin tööle.
Kõige rohkem kartsin seda, et ei pea paari tundigi ilma veeta vastu. Olen harjunud kogu aeg vett jooma. Keegi vist ei oska kokku arvestada, kui palju ma seda endale päeva jooksul sisse kaanin. Aga tõesti, ei tulnud mul hetkekski nälja tunnet ega janu. Ainus mis hakkas vaevama oli kummaline peavalu. Kuna kannatan tihti migreeni hoogude alla, siis on peavalud minu üks suurimaid hirme. Koju jõudes läksin voodisse puhkama ja mõtisklesin endamisi, et kui Allah näeb mind praegu ja seda, et mu pea valutab siis ta ehk aitab. Peale seda jäin sügavalt magama - lõpuks :) Kallim lubas mind üles äratada natuke enne Maghrib palvet. Aga ärkasin ise pool tundi varem üles, peavalu oli nagu käega pühitud. Läksin kööki süüa tegema ja ootama aega järgmise palveni.
Kokkuvõttes võib öelda, et päev täis väga erinevaid tundeid, meeleolusid, mõtteid.

Ja mida ma tahaksin veel öelda. Kui keegi kunagi peaks ka teile ütlema, et olete segased, et nii end piinate ja mis selle kõige mõte on, siis kõige rumalam oleks ilmselt ennast sellest häirida lasta. Kuigi jah, minul hetkeks tõmbas tuju natuke alla. Kuid kui asja üle pisut järele mõelda, siis igaüks teeb ikka seda mis on tema südame kutsumus.

Ilusat ramadani kõigile


Migro

Minu esimesed

Salamu alaykum!

Mäletan oma esimesest ramadanist väga vähe. Ei tea, miks. Kahtlustan, et ju mu imaan ei olnud tookord veel nii kaugel, et ma selle kuu tähendusest üldse õieti oleksin aru saanud.

Seda, kuidas esimest korda paastusin, mäletan küll. Kahtlesin enne tõsiselt, kas üldse saan päev otsa söömata-joomata olla. (Mul oli varem nimelt alati tõeliselt paha olla, kui ma ei olnud hommikust söönud. Kui pidin näiteks kunagi vereproovi andma minema ja ei tohtinud enne seda süüa, siis oli bussisõit polikliinikusse minu jaoks tõeline katsumus.) Paastumine üllatas mind aga väga. Ei mingit iiveldustunnet, lihtsalt imeline kergus ja õhtu poole kerge janu (oli suvi). See oli mulle tõendiks, et paast on ikkagi midagi hoopis muud kui tavaline nälgimine.

Ja siis see esimene kuivatatud dattel peale päikese loojangut! Nii väike killuke, aga milline energia sellest tuleb. Lausa tunned, kuidas see kogu su kehast läbi voogab! Muidu mulle kuivatatud puuviljad ei meeldi, igasugu kuivatatud õunad ja rosinad ajavad mulle judinad peale. Kõige hullemad on veel kuivatatud ploomid, uh! Aga kuivatatud datlid on erandiks, need mulle meeldivad!

Oma teist ramadani mäletan aga hästi. See oli eriline. Elasime toona mosheest 10 minuti kaugusel ja nii oli võimalik, et iga mu päev algas ja lõppes moshees. Sealt läksin otse peale fajri tööle ja mu päeva lõpetas taraweeh-palve. Kui nüüd järele mõtlen, siis see oli minu seni kõige ilusam ramadan.

Ramadan mubarak, armsad õed ja vennad!

Asma

Assalamu alaikum wa rahmatullah wa barakatuhu,

oli aasta 2001... paljudele meenub selle aastanumbriga kohe 11.09 ja Twintowers... mulle aga üks äärmiselt irooniline seik just selle moslemitele edasise tagakihutamise alguseks saanud eelnevast ôhtust.

Olin veel siis vârske moslem, elevust täis... Töötasin sel ajal hotellis administraatorina ning just 10nda septembri ôhtul vestlesin ühe ameeriklannast külalisega islamist ja selle ilust. Veidi skeptiline külaline muutus minu optimismist ja ôhinast ka ise, ning esitas aga üha rohkem ja rohkem küsimusi... Mul polnud sel ôhtu aimugi, et homme on tema arvamus islamist ja moslemitest hoopis midagi muud, vôib-olla...

Niisiis, minu esimene ramadan .. Tegelikult ei mâletagi ma sellest niipalju, kahjuks. Meeles on see, et tuhnisin internetis, mida ramadani ajal süüakse, millised on kombed ja kuidas vaaritada.

Nagu arvata vôib, oli mu esimene ramadanisupp kôike muud kui sarnane sellega, mis tegelikult peaks! Seega tôi mus abikaasa araablaste lihakarnist shorba' t ja mina ôppisin samal ajal kokakunste.

Kohutav peavalu oli esimesel pâeval... ja hotelli retseptsioonis pidin klientidega veidi kaugemalt suhtlema, et mu halb hingeôhk nendeni ei jôuaks. Üllas oli see moment, kui päike loojus ja tundsin, et olen millegi vâga suurega hakkama saanud, subhanallah!

Iialgi pole mulle toidupala maitsenud nii hea, kui on seda peale paastupäeva - piisab vaid paarist datlist ja hapupiimast, et nälg saaks kustutatud... ja nagu ei tahakski enamat!

Ja nii ongi, et ainult aasta erilisel kuul - ramadanikuul - maitseb toit kôige paremini ning mida lähemale jôuab päev, seda kiiremini hakkab süda tuksuma....

Ramadan mubarak kôigile,

Khadeja