teisipäev, 8. detsember 2009

Subjektiivsest tõest

Eile vaatas üks suitsetav hoolitsemata välimusega närtsinud naine mind raudteejaamas pika pilguga ja ütles vaikselt: "Oh jee, mul on sinust kahju!"
Nagu ikka sellistel juhtudel käitusin valesti ja ei reageerinud üldse.
Sisimas olin shokeeritud: temal on minust kahju!?!!
Vastupidi: minul on temast kahju! Ta välimus reetis, mis elu ta elab.

Aga pole mõtet hakata siin meile mõlemale osaks saanud maiseid hüvesid võrdlema, mis on juba esimesel pilgul ilmselged. Kõik need hüved kaalus tema silmis üle mu hijabi-vangistatus. Ja minu silmis olen ma vaba ja tema on vang. Aga seda talle selgeks teha...

Mina tean tõde.

Tõde on aga indiviidi seisukohast subjektiivne. Tema minu tõde ei tunne.

Kahju, et ma õigel ajal õigeid asju ei öelnud: Et ei ole mingit põhjust mind haletseda. Et ma katan end vabatahtlikult. Et Allah armastab seda, et ma end katan. Ja et ma katan end armastusest Tema vastu.

Järgmine kord olen paremini ettevalmistatud, inshAllah!

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Assalamu alikum ya ukhty!:)

Asmakene, kus sa kadunud oled? Hakka või muretsema juba! Palun võta minuga ühendust!

Fi amani llah!

Aisha:)

karimakene ütles ...

Assalamu aleikum
kusjuures selliseid kommentaare on tulnud minulegi ja ka oma vanad tuttavad on oelnud vaene sina.
ma siis vastu miks ma vaene olen vastu pidi ma olen uhke ja onnelik kuna olen oigel teel
inimesed ei saa aru miks me katame end ja pidevalt vangutavad pead kas meil palav pole ja kuidas me ujumas kaime ning paikest v$tame
samas nii totraid kysimusi tuleb,et kohe paugupealt ei tulegi oigeid vastuseid
Islam on ilus ja ma olen uhke,et olen moslem ning pyrgin edasi oppida ja oigel teel pysida