Kindlast ja loomulikust usust

Mul on siin üks meeskolleeg, kes mulle ikka aeg-ajalt islami kohta küsimusi esitab. Sageli selliseid, et mulle jääb mulje, ta tahab mind provotseerida. Et ta on üldiselt aga väga sõbralik ja lõbus sell, siis ei ole ma seda talle pahaks pannud. See kuidagi kuulub tema olemuse juurde.

Täna tuli ta ühtäkki minu laua juurde ja sõnas: "Kui ma sulle aeg-ajalt islami kohta küsimusi esitan, siis palun ära mõtle, et ma kuidagi sinu religioosseid tundeid riivata tahan. Mul lihtsalt ei ole kelleltki teiselt küsida."

Kinnitasin talle siis, et mul pole tulnud mõttesegi, et ta mu tundeid riivata tahaks, vastupidi, ma rõõmustan, kui keegi küsib ja islami vastu huvi tunneb.  Kogu see tänapäeva islamifoobia tuleneb ju suuresti teadmatusest, ning oleks ju kole, kui inimesed, kellega mina - moslem - kokku puutun, sellest kokkupuutest hoolimata teadmatuses elaksid.

Pärast koduteel hakkasin nuputama, kuidas ta ometi sellele mõttele tuli, et ta kuidagi mu religioosseid tundeid võiks riivata ja miks ma nii kindel olen, et ta kogu oma küsimisega mu tunnete riivamisest sadade miilide kaugusele jääb?

Teise küsimuse vastus on ka esimese vastus: selline väheusklik, pool-ateistlik inimene nagu mu kolleeg (ja kindlasti paljud teised meie kaasaegsed) kujutab endale vist ette, et lihtsad küsimused võivad mu usku kõigutada ja mind ebameeldivasse olukorda viia. Minu jaoks on see aga välistatud, sest mu usk on kindel ja selge.

Islam on loogiline ja loomulik.

Selles ei ole mingit ebakindlust.

Sellest rääkides ei ole midagi häbeneda.

Selle kohta pärides ei saa mind haavata.